See kui fotograaf keset pulma rahva vahel ringi patseerib on igati ok ja harjumuspärane. Aga kas videokaamera on midagi muud? Kas videograaf on keegi, kes paneb su külalised ennast kuidagi ebamugavalt tundma?
Vastan kohe ära, et jah on. Seda muidugi tingimusel, et see videograaf on peast nõks teemast väljas, puudub distantsitunnetus külalistega ja üldse on raskusi peende seltskonda sissesulandumisega. Jah, just nimelt sissesulandumine on see püha graal! Energia, mis sa välja kiirgad. MOJO!
Tervist kõik abiellujad ja nende armastatud pulmakülalised. Algab onu Joeli eneseabitund!
Mis värk selle piinliku filmimismomendiga siis on? Või kuidas tagada pulmas selline õhustik, et rahvas tunneb ennast igati mugavalt ning samal ajal saab ka kõik filmitud? Ma ütlen nii, et selle asja nimi on empaatiavõime. Tunnetus, kus jookseb ühe või teise külalise piir. Kiire märkamine, kes poseerib meeleldi ise ja keda peaks pigem neutraalselt, möödaminnes jäädvustama. Inimesed on lihtsalt nii erinevad ja filmides mistahes üritust leidub alati nii edevaid kui ka tagasihoidlikke tegelasi.
Vahest on siiski vaja, et seltsimees operaator oma kaamerasilma asemel ka korra iseendale silma vaatab. Alustuseks piisab täiesti tavalisest vannitoa peeglist. Mul on lihtsalt tunne, et me kõik peaksime endid aegajalt niiöelda kõrvaltvaataja pilguga monitoorima. Nii mõnigi asi saab selgeks – kohe!
Ükskord sattusin pulma, kus fotograaf sai mitu korda külalistelt märkuse, et ala ära mind pildista. Samal ajal minul ei tekkinud samade inimestega mitte mingit tõrget. Viskasime paar nalja, tegime mõned kaadrid ja kõik oli chill. Samas väidan, et filmimist võõrastab rahvas reeglina rohkem. Mis siis fotograaf valesti tegi?
Ausaltöeldes ma sain ka kohe aru, miks sellel piltnikul nii hästi ei vedanud. Ta tundus lihtsalt kuidagi nii morn ja eemalolev. Ka ronis ta oma suure musta toruga kuidagi imelikult liiiiiiga nina alla. Ma ei oskagi seda kirjeldada. Aga reaalselt – see “imelik” oli vaata sedasorti “imelik,” et kui sa ise näed, siis saad ka kohe pihta, et kuramuse imelik situatsioon käib praegu. See vend nagu ei ütelnud ka midagi. Ja siis oligi, et inimene ei teadnud, kuhu ta oma käed peab panema või mis ta tegema peaks. Lihtsalt ootas kunas toruga mees on lõpetanud ja saab selle piinliku hetkega ühele poole.
Inimlik touch, kehakeel, väikeste asjade märkamine ja empaatiavõime on ikka must have ma ütlen.
See on mingi sinu chill mojo, väljakiirgav energia, mis peab su enda sees eelnevalt klaaritud olema. Ennem ära parem seltskonda ronigi. Eriti veel oma suure musta toruga. Ausalt!
Ja siit minu üleskutse. Kõik karvased ja sulelised. Võta oma ärevus maha ja timmi mindset chilliks. Muidu vahitakse ka sind nagu mingit musta toruga kaamerameest.
Pruutpaarile soovitan aga lihtsalt oma fotograafi või videograafiga alustuseks silmast-silma kohtuda. Rääkige natuke maast ja ilmast ennem kui diili lukku panete. Teie külalised tänavad sind!
Adios amigos, Joel
